Raskmetallide ja erinevate mikrosaasteainete allikad ning nende teekond keskkonda on tänapäeval suhteliselt hästi uuritud. Üheks punktiks, mida suur osa mikrosaasteaineid läbib, on reoveepuhastid, seetõttu on üha rohkem puhastikäitajaid mures, kuidas seatud piirnorme täita ja koormust keskkonnale vähendada. Antud uuringus analüüsiti kaht võimalikku tehnoloogilist lahendust mikrosaasteainete eemaldamiseks pulbrilise aktiivsöe (PAC) abil ja tehti vastavad laborikatsed. Esimese lahenduse puhul viidi läbi järelpuhastus, kus PAC doseeriti töötava reoveepuhasti heitvette, ja teise lahenduse puhul bioreaktorisse. Orgaanilise aine ja orgaaniliste mikrosaasteainete vähenemist mõõdeti summaparameetri TOC (kogu orgaaniline süsinik) abil. Katsetes selgus, et kõige efektiivsem on eemaldada järelpuhastusega Cu ja TOC, kus eemaldusefektiivsus oli vastavalt 10,9% ning 82,1%. Kuid PAC doseerimine bioreaktorisse andis paremad eemaldusefektiivsused Cr (48,3%), Ni (67,5%), Zn (55,4%), Pb (36,3%) ja As (66,7%) puhul. Arvestades eemaldusefektiivsustega 1 g PAC kohta, leiti, et antud reovee puhul oli kõige efektiivsem esimese doseerimispunkti puhul PAC doos 34 mg/L ja teise puhul 14 mg/L. Sellest tulenevalt on tehnoloogia valikul vaja hinnata investeerimisja opereerimiskulusid ning reoveesette töötlemistehnoloogiat, sest PAC doseerimine bioreaktorisse viib kõik adsorbeerunud ohtlikud ühendid settefaasi, mis muudab selle kohese taaskasutamise keeruliseks. [ABSTRACT FROM AUTHOR]