Biogaasitootmine tööstuslikest biolagunevatest ja põllumajanduslikest jäätmetest on Eestis rohkemal või vähemal määral olnud aktuaalne juba viimased 15 aastat. Biogaasitootmine põhineb anaeroobse kääritamise protsessil, mille käigus lagundatakse tooraines sisalduvaid eelkõige kergemini lagundatavaid orgaanilisi aineid - proteiine, rasvu ja süsivesikuid -, mille saadustena tekivad biogaas ning kääritusjääk ehk digestaat. Põhiliste toorainetena kasutatakse biogaasijaamades eelkõige reoveesetet, loomakasvatuses tekkivat sõnnikut ja põllumajanduses tekkivaid biolagunevaid jäätmeid, samuti toiduainetööstuse jäätmeid, biodiislitööstuses tekkivat glütserooli, aiandusjäätmeid, kalakasvatusbasseinide setet jne, mille lisamisel saab suurendada biogaasi tootlikkust, väärindades muid kasutuseta biolagunevaid jäätmeid. Mõningate toormete puhul, näiteks loomsed kõrvalsaadused, mis on suure biogaasi potentsiaaliga, on kindlasti vajalik rakendada hügieniseerimise tehnoloogiat, millest tulenevalt rakenduvad biogaasijaamale rangemad veterinaarohutuse kontrolli meetmed. Keskmiselt muundatakse 35-50% biomassis sisalduvatest süsivesinikest anaeroobse kääritamise käigus biogaasiks, ülejäänud osa jääb alles kääritusjääki. Lisaks vähenevad biogaasitootmisel lõhna intensiivsus ja patogeenide sisaldus ning suureneb ammooniumi (NH4-N) osakaal üldlämmastikust (Nüld), kooskääritamise puhul summeerub mikro- ja makrotoitainete sisaldus kääritusjäägis ning seda on lihtsam põllule laotada, sest see on homogeenne. Erinevate toormete nii eraldi kui ka kooskääritamisel tekkinud kääritusjäägi tarbimine on oluline uurimissuund, mille eesmärgiks on kasutada kääritusjääki põllumajanduses ohutu väetisena. Käesoleva uurimuse eesmärgiks on kaardistada TTÜ keskkonnatehnika instituudis tehtud kooskääritamise protsessis biogaasi potentsiaali uuringute käigus tekkinud kääritusjäägi keemilised analüüsid ja kõrvutada saadud tulemusi kehtiva Eesti Vabariigi seadusandlusega, mis käsitleb kääritusjäägi laotamist põllule väetisena. [ABSTRACT FROM AUTHOR]