Ligi 80 aastat on meie arusaama vee organismide liigirikkusest soolsusgradiendil kujundanud paradigmaks muutunud Remane kõver. Selle järgi on magevee liigirikkus suur, suur on liigirikkus ka ookeanis, kuid vahepealses riimveelises osas on tuntav liigirikkuse madalseis. Adolf Remane sedastas oma seaduspära uurides põhjaeluliste suurselgrootute liigirikkust Läänemeres. Kas ja millisel määral on seaduspära kehtiv teiste organismirühmade puhul, eriti vabalt hõljuvate plankterite puhul, ei ole teada. Me analüüsisime ligi 16,000 fütoplanktoni proovi liigirikkust kahe suure ökosüsteemi, Läänemere ja Chesapeake Lahe soolsusgradientidel. Proovide liigirikkus oli madalaim gradiendi mesohaliinses piirkonnas, soolsusel 7–9. Ka harvenduskõverad kitsastes soolsusvahemikes näitasid madalat liigirikkust mesohaliinses piirkonnas ja fütoplanktoni liigirikkus suurenemist nii magevee, kui ookeani soolsuse suunal. Liikide kumulatiivne esinemise tõenäosus soolsuse gradiendil näitas samuti liigirikkuse miinimumi riimveelises osas. Chesapeake Lahes muutub fütoplanktoni kooslus mageveelisest mereliseks sujuvalt kogu soolsusgradiendil. Kontrastina, Läänemere eripäraks on fütoplanktoni koosluse järsk muutus liigirikkuse miinimumi piirkonnas. Analüüsi tulemused näitavad, et Remane printsiip on täiel määral kehtiv ka fütoplanktoni puhul. [ABSTRACT FROM AUTHOR]